Aasta viimased päevad lendavad märkamatult. Aasta on vaja kokku võtta ja ripakil asjad joone peale saada. Kalleid inimesigi tervitada ja näha, et kõigile head lõppevat aastat soovida.
Kõigile, keda ei näe - Teile tervitused siitkaudu:
Pisut lahkumise nukrust
peidab küünlasära.
Sõbraks saanud mööduv aasta
peagi läheb ära.
Uus, 2010.a. ei tule kindlasti hullem;)
Olen aastavahetusel taas infosulus, sest nii pärapõrgus, kui Ennumäe ei ole NETIlevi ette nähtud.
Kohtume taas, juba uuel 2010 aastal!
Wednesday, December 30, 2009
Wednesday, December 16, 2009
Töötutega jõulumaal
15.12 aastaüritus meie valla töötutele kujunes üsna toredaks ettevõtmiseks. Esmalt vaadati näidendit "Laanerahva jõuluõhtu". Tiiu mängis seal esmakordselt jänkut ja mulle väga meeldis tema vahetu ja pingevaba etteaste.
Siis söödi, joodi kohvi ja teed. Menüüks oli verivorst, kartulipuder, pohla ja kõrvitsasalat, kringel. Pakuti Kadri poolt küpsetatud koduleiba.
Söögile järgnes tants ja trall, sest paki pidi lunastama igaüks. Anneli õpetas kõigile padespaani ja oli põhjust meelde tuletada perekonnavalss. Mõned laulsid oma lemmiklaulu: ...ma mustlasena.
Tegime neile kõigile kaasa korraliku toidupaki, et jõuluõhtu väga kurb ja rõõmutu poleks.
Lõpetuseks veel mõned meened, mida igaüks kohapeal valmistada sai.
Oli tore pidu! Tänu Mallele ja kõigile Kaaruka jõulumaa korraldajatele!
Siis söödi, joodi kohvi ja teed. Menüüks oli verivorst, kartulipuder, pohla ja kõrvitsasalat, kringel. Pakuti Kadri poolt küpsetatud koduleiba.
Söögile järgnes tants ja trall, sest paki pidi lunastama igaüks. Anneli õpetas kõigile padespaani ja oli põhjust meelde tuletada perekonnavalss. Mõned laulsid oma lemmiklaulu: ...ma mustlasena.
Tegime neile kõigile kaasa korraliku toidupaki, et jõuluõhtu väga kurb ja rõõmutu poleks.
Lõpetuseks veel mõned meened, mida igaüks kohapeal valmistada sai.
Oli tore pidu! Tänu Mallele ja kõigile Kaaruka jõulumaa korraldajatele!
Tuesday, December 15, 2009
Juurte juures
Nädalavahetus Ennumäel - olen siin juurdunud. Maaelamises jätkub tööd ja tegemist kuhjaga, kuid päevavalgust jagub vaid hetkeks. On tunne, et päev algab ja lõpeb justkui samal ajal.
Laupäeval õnnestus päikeseloojangut näha, sedagi vaid jao pärast - pilveveere vahelt. Ema arvas, et nii tulist loojangut nähes hakkab endalgi justkui soojem. Need fotod on tehtud koju viiva tee pealt ja järgnev foto on suunatud naabertalu poole, kus pikemat aega pole hingelistki liikumas nähtud.
Elame Halliste vallas, Raja külas, Ennumäel üsna eraldatud kohas – Hallistesse on 2,8 km. Talud on tühjaks jäänud, nii ka meie naabertalud – kõik on Eestimaal laiali, enamasti linnades. Minul on hästi – ema hoiab kodusoojust.
12.12. – ema ja isa läksid 45 aastat tagasi paari. Seetõttu läksime isale küünalt viima. Isa lahkus siit ilmast 1996.a. Ennumäe ongi tema vanavanemate ehitatud ja peale isa surma otsustasime emaga talu korda teha. Saime majja sisse kolitud 2003.a. sügisel. Täna on siin päris mugav elada.
Halliste kalmistule on Ennumäelt otse minnes 2,5 km. Teel olles imetlesime jõulueelset maastikku. Kalmistu lähedal asuvad koolimaja, lasteaed ja kirik.
Siin ta puhkab, minu isa Hans Puks koos vanaema Ilaaria ja vanaisa Ernstiga.
Emapoolsed vanavanemad puhkavad samal kalmistul (perek Vilud).
Kõrval Halliste kirik – taasiseseisvunud Eesti IME. Kui mina laps olin, siis käisime kiriku varemetes mängimas. Mäletan, et kirikumüüril kasvas üsna suureks sirgunud kasepuu. Siis tundus, et need varemed ei ärka kunagi enam elule, kõik tundus nii lootusetu. See muutus, kui Halliste kirikuõpetajaks tuli Kalev Raave. Tänu temale sai Halliste taas endale kiriku ja põhikooli ning palju rikast vaimu.
Siin nad kõik on: kirik, lasteaed, ja põhikool, mis sai 2008.a. enda juurde ka spordihoone.
Lasteaed on see väike valge ja punase katusega. Nii elavad siis mulgid.
Laupäeval õnnestus päikeseloojangut näha, sedagi vaid jao pärast - pilveveere vahelt. Ema arvas, et nii tulist loojangut nähes hakkab endalgi justkui soojem. Need fotod on tehtud koju viiva tee pealt ja järgnev foto on suunatud naabertalu poole, kus pikemat aega pole hingelistki liikumas nähtud.
Elame Halliste vallas, Raja külas, Ennumäel üsna eraldatud kohas – Hallistesse on 2,8 km. Talud on tühjaks jäänud, nii ka meie naabertalud – kõik on Eestimaal laiali, enamasti linnades. Minul on hästi – ema hoiab kodusoojust.
12.12. – ema ja isa läksid 45 aastat tagasi paari. Seetõttu läksime isale küünalt viima. Isa lahkus siit ilmast 1996.a. Ennumäe ongi tema vanavanemate ehitatud ja peale isa surma otsustasime emaga talu korda teha. Saime majja sisse kolitud 2003.a. sügisel. Täna on siin päris mugav elada.
Halliste kalmistule on Ennumäelt otse minnes 2,5 km. Teel olles imetlesime jõulueelset maastikku. Kalmistu lähedal asuvad koolimaja, lasteaed ja kirik.
Siin ta puhkab, minu isa Hans Puks koos vanaema Ilaaria ja vanaisa Ernstiga.
Emapoolsed vanavanemad puhkavad samal kalmistul (perek Vilud).
Kõrval Halliste kirik – taasiseseisvunud Eesti IME. Kui mina laps olin, siis käisime kiriku varemetes mängimas. Mäletan, et kirikumüüril kasvas üsna suureks sirgunud kasepuu. Siis tundus, et need varemed ei ärka kunagi enam elule, kõik tundus nii lootusetu. See muutus, kui Halliste kirikuõpetajaks tuli Kalev Raave. Tänu temale sai Halliste taas endale kiriku ja põhikooli ning palju rikast vaimu.
Siin nad kõik on: kirik, lasteaed, ja põhikool, mis sai 2008.a. enda juurde ka spordihoone.
Lasteaed on see väike valge ja punase katusega. Nii elavad siis mulgid.
Monday, December 14, 2009
Kaaruka lapitekk
Tegevuste, emotsioonide, mõtete jäädvustamiseks on milliooon võimalust, kuid Kaaruka küla rahvas on otsustanud seda teha lapitekil. 45-st küla majapidamisest igaüks saab lapitekki oma osakese lisada. Kogu protsess toimub Kaaruka külamajas. Minu arvates on see väga iselaadi ettevõtmine, mis rahvast ühendades loob külamajale oma kodu tunde, võimaldades koostööst jälg maha jätta. Tekki hakatakse külamajas hoidma ja eks see ilmestab ja iseloomustab külarahva koostöövõimet ja kokkuhoidmist. Tänapäeva elu maal soosib taolisi ettevõtmisi ja tuleb tunnistada, et see on nii äge. Ettevõtjad kajastavad tegemise protsessi lapiteki blogis, see tähendab, et tekk saab juurde ka oma saamise story. Blogi vahendusel sai teada, et mehedki on asjas sees Väga tore!
Wednesday, December 9, 2009
Järgnevad jäljed
Kahjuks on tulnud hingetõmbeaeg, et uusi mõtteid koguda!
Kuu lõpp läks tormiliselt "Sõnumiallika" väljaandmise tähe all ja seetõttu sai endki veidi nn loominguliselt "tühjaks lastud".
"Sõnumiallikaga" seoses on tulnud mõte, et võiks noortekolleegiumi asutada. See on toetav aktiivsete, kirjutamishuviliste noorte tugirühm, kes hakkaksid sündmusi "oma mätta otsast" kajastama.
Olen tihti mõelnud, et ühe inimese poolt kirja pandu ja ta käekiri võib ühel hetkel üheülbaliseks muutuda. Iseasi on muidugi vallavalituse ja -volikogu kroonika artikklid, kus asjad on äärmiselt konkreetsed ja faktilised, kuid muud elu-olu peegeldused on võimalik noortele delegeerida ja sellega asja palju huvitavamaks muuta. Lisaks kõigele on noortel hoopis teistsugune lähenemine ja oskus asju seletada. Anu arvas, et nii mõnelgi noorel võib sellest kogemusest tekkida pisik ja huvi ajakirjaniku elukutse vastu.
Mõttest sai ka tegu: nimelt, kohtusin eelmise nädala reede õhtul Kätliniga, kes õpib TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuhtimist. Temal mõtetest ja teemadest puudust polnud:) Ta pakkus näiteks välja teema, kus kajastab ühe meie valla noore inimese käekäiku välismaal. Rääkisime veel üritustest, mis käesoleval kuul plaanis ning panime paika tähtajad. Usun, et temast saab mulle suur abi ja hea korrespondent.
Üritan veel noori kaasata, kuid see polegi nii lihtne, sest kirjutamine peab tulema vabalt ja loomupäraselt, seda ei saa kellelegi peale sundida.
Tegevusi ja plaane on hullult: laste jõulupeod ja - pakid, eakate jõulutoetus ja alternatiivid; igasugused jagamise protsessid ja muud otsused, jne.
Olen valitud MTÜ Roosna-Alliku Mõisa juhatusse. See on organisatsioon, mis ootab kiireid muutusi arengute suunas. Muudatused on tinginud projektide teel saadud soetustest mõisaköögi sisustusse ja spordiväljakutele.
Uusi algatusi teenuste arendusse on esitanud Süda-Eesti Sotsiaalkeskus, milles ka meie vald on otsustanud osaleda, jne.
Igatahes on valikuid meile kõigile ja peaasi, et me suudaksime neist uuendustest üle olla:) Edu meile kõigile!
Kuu lõpp läks tormiliselt "Sõnumiallika" väljaandmise tähe all ja seetõttu sai endki veidi nn loominguliselt "tühjaks lastud".
"Sõnumiallikaga" seoses on tulnud mõte, et võiks noortekolleegiumi asutada. See on toetav aktiivsete, kirjutamishuviliste noorte tugirühm, kes hakkaksid sündmusi "oma mätta otsast" kajastama.
Olen tihti mõelnud, et ühe inimese poolt kirja pandu ja ta käekiri võib ühel hetkel üheülbaliseks muutuda. Iseasi on muidugi vallavalituse ja -volikogu kroonika artikklid, kus asjad on äärmiselt konkreetsed ja faktilised, kuid muud elu-olu peegeldused on võimalik noortele delegeerida ja sellega asja palju huvitavamaks muuta. Lisaks kõigele on noortel hoopis teistsugune lähenemine ja oskus asju seletada. Anu arvas, et nii mõnelgi noorel võib sellest kogemusest tekkida pisik ja huvi ajakirjaniku elukutse vastu.
Mõttest sai ka tegu: nimelt, kohtusin eelmise nädala reede õhtul Kätliniga, kes õpib TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuhtimist. Temal mõtetest ja teemadest puudust polnud:) Ta pakkus näiteks välja teema, kus kajastab ühe meie valla noore inimese käekäiku välismaal. Rääkisime veel üritustest, mis käesoleval kuul plaanis ning panime paika tähtajad. Usun, et temast saab mulle suur abi ja hea korrespondent.
Üritan veel noori kaasata, kuid see polegi nii lihtne, sest kirjutamine peab tulema vabalt ja loomupäraselt, seda ei saa kellelegi peale sundida.
Tegevusi ja plaane on hullult: laste jõulupeod ja - pakid, eakate jõulutoetus ja alternatiivid; igasugused jagamise protsessid ja muud otsused, jne.
Olen valitud MTÜ Roosna-Alliku Mõisa juhatusse. See on organisatsioon, mis ootab kiireid muutusi arengute suunas. Muudatused on tinginud projektide teel saadud soetustest mõisaköögi sisustusse ja spordiväljakutele.
Uusi algatusi teenuste arendusse on esitanud Süda-Eesti Sotsiaalkeskus, milles ka meie vald on otsustanud osaleda, jne.
Igatahes on valikuid meile kõigile ja peaasi, et me suudaksime neist uuendustest üle olla:) Edu meile kõigile!
Friday, November 20, 2009
Nädala jäljed
Käesoleva nädala vältel said mitmed asjad korda, võis siis nn "rea peale". Oluline on, et sain Allikjärve külas kaubale ühe majaomanikuga, kes mulle oma maja kasutada lubab. Kui maakas, siis maakaks, aga ahjus prõksuv tuli annab ise juba nõnda palju sooja, et rohkem nagu polekski vaja.
Tulin Roosna-Allikule peamiselt töömõtetega, kuid iga tööpäeva lõpetuseks veidi loomupärast omaette olemist kulub kindlasti marjaks ära. See võimaldab mõtete kontsentreerimimist ja annab jõudu edasisteks tegemisteks.
Nädal kulus kõiksugu erinevate sehkendamistega.
Tänane MASU soosib sotsiaalprobleemide teket ja nii on need võimendunud ka meie vallas. Mitmed noored pered otsivad abikätt, kuid riigivahendid on sedavõrd napid, et sealtkaudu neile loodetud kätt ei ulatata. Vallaeelarve on selles suhtes samuti võimetu.
Peab mõtlema teisi lahendusteid: lahkama lahti inimese enda ressursid ja võimalused, ega raha pole alati lahendus, seda enam, kui tegemist on suurema ja pikemaajalisema probleemiga.
Igatahes on valda abivajajaid lisandunud ja kahju on tõdeda, et neil kõigil on ka pered.
Paide Südamaa Sotsiaalkeskuse MTÜ on planeerimas uut rehabiliteerivat prjekti, mis peaks võimalusi looma just neile peredele. Vald kindlasti liitub nimetatud projektiga. Vaatame siis edasi.
Ka vanurite probleemid andsid endast märku - kaks kehvas seisukorras eakat vajavad paremat kohtlemist ning järelvalve ja abiga hoolekandeasutusse paigutamist. Tegeleme sellega edasi:)
Kodanikuharidus - abiootamisest isetegemiseni. Vot, on ülekutse!
Mõtlesin enda jaoks lahti mõiste kodanikuharidus - see on minu jaoks teadlik oskus olla kasulik ühiskonnale. Ühiskond peaks aga võimaldama mul olla kasulik. See on nagu ideaalses abieluski (mis minul ei ole õnnestunud), et saamine on andmine ja vastupidi. Olen oma loomuselt liberaalne - pigem anda, kui saada, kuid see on seotud inimvõimetega. Kõik pole Maret Põder´id. Vahest on vajadus ka saada, sest antud on üsna palju.
Kaasamine - ilus mõte, kuid peamine küsimus on KUIDAS? Kuidas küll saada inimesi kodudest välja tõsiselt kaasa mõtlema - vot see on küsimus, aga konverentsil anti vihjeid küllaga!!!! Kuidas keegi neid tähele pani ja oma igapäevastesse tegemistesse sobitab, on juba iseküsimus:)
Viisu, Vedruka Koordi ja Kirisaare külade arengukava saab uue hingamise perioodiks 2010-2015. Inimesi töögrupis kaasa arutamas oli ja nõnda saab päris hea dokument töövalmis. Olen täheldanud, et need neli viimast aastat on valla juhtidele kui ka elanikele andnud olulise teadmise - planeering on tähtis ja see tuleb enda kasuks tööle panna. Niisama ninnu-nännu pole vaja - vaja on rääkida asja sisust ja õiges järjekorras.
Igatahes saab arengukava järgmisel nädalal PUNKTI.
Toimus volikogu haridus- ja kultuurikomisjon, kus kõik liikmed said esmakordselt kokku. Rääkisime töökorrast ja eesmärkidest, rahastamisest ja teostamistest. Komisjoni juht Malle rääkis Kaaruka Jõulumaa korralduslikest asjadest ja vajadustest. Komisjon on tugev, kellelt hallatavate asutuste töötajad saavad olulist tuge. Teine pool asjast on informatsioon ja koordineerimine ehk see, mis komisjonis räägitakse ka asjaosalisteni õigeaegselt jõuaks. Igatahes tulevikus kutsume komisjonidest hallatavate asutuste juhte osa võtma ja asjast rääkima.
... lõpetuseks, aitäh kõigile! Tegite minu esimese nädala põnevaks ja rõõmsaks. Ma pole kunagi siit ära käinud!
Tulin Roosna-Allikule peamiselt töömõtetega, kuid iga tööpäeva lõpetuseks veidi loomupärast omaette olemist kulub kindlasti marjaks ära. See võimaldab mõtete kontsentreerimimist ja annab jõudu edasisteks tegemisteks.
Nädal kulus kõiksugu erinevate sehkendamistega.
Tänane MASU soosib sotsiaalprobleemide teket ja nii on need võimendunud ka meie vallas. Mitmed noored pered otsivad abikätt, kuid riigivahendid on sedavõrd napid, et sealtkaudu neile loodetud kätt ei ulatata. Vallaeelarve on selles suhtes samuti võimetu.
Peab mõtlema teisi lahendusteid: lahkama lahti inimese enda ressursid ja võimalused, ega raha pole alati lahendus, seda enam, kui tegemist on suurema ja pikemaajalisema probleemiga.
Igatahes on valda abivajajaid lisandunud ja kahju on tõdeda, et neil kõigil on ka pered.
Paide Südamaa Sotsiaalkeskuse MTÜ on planeerimas uut rehabiliteerivat prjekti, mis peaks võimalusi looma just neile peredele. Vald kindlasti liitub nimetatud projektiga. Vaatame siis edasi.
Ka vanurite probleemid andsid endast märku - kaks kehvas seisukorras eakat vajavad paremat kohtlemist ning järelvalve ja abiga hoolekandeasutusse paigutamist. Tegeleme sellega edasi:)
Kodanikuharidus - abiootamisest isetegemiseni. Vot, on ülekutse!
Mõtlesin enda jaoks lahti mõiste kodanikuharidus - see on minu jaoks teadlik oskus olla kasulik ühiskonnale. Ühiskond peaks aga võimaldama mul olla kasulik. See on nagu ideaalses abieluski (mis minul ei ole õnnestunud), et saamine on andmine ja vastupidi. Olen oma loomuselt liberaalne - pigem anda, kui saada, kuid see on seotud inimvõimetega. Kõik pole Maret Põder´id. Vahest on vajadus ka saada, sest antud on üsna palju.
Kaasamine - ilus mõte, kuid peamine küsimus on KUIDAS? Kuidas küll saada inimesi kodudest välja tõsiselt kaasa mõtlema - vot see on küsimus, aga konverentsil anti vihjeid küllaga!!!! Kuidas keegi neid tähele pani ja oma igapäevastesse tegemistesse sobitab, on juba iseküsimus:)
Viisu, Vedruka Koordi ja Kirisaare külade arengukava saab uue hingamise perioodiks 2010-2015. Inimesi töögrupis kaasa arutamas oli ja nõnda saab päris hea dokument töövalmis. Olen täheldanud, et need neli viimast aastat on valla juhtidele kui ka elanikele andnud olulise teadmise - planeering on tähtis ja see tuleb enda kasuks tööle panna. Niisama ninnu-nännu pole vaja - vaja on rääkida asja sisust ja õiges järjekorras.
Igatahes saab arengukava järgmisel nädalal PUNKTI.
Toimus volikogu haridus- ja kultuurikomisjon, kus kõik liikmed said esmakordselt kokku. Rääkisime töökorrast ja eesmärkidest, rahastamisest ja teostamistest. Komisjoni juht Malle rääkis Kaaruka Jõulumaa korralduslikest asjadest ja vajadustest. Komisjon on tugev, kellelt hallatavate asutuste töötajad saavad olulist tuge. Teine pool asjast on informatsioon ja koordineerimine ehk see, mis komisjonis räägitakse ka asjaosalisteni õigeaegselt jõuaks. Igatahes tulevikus kutsume komisjonidest hallatavate asutuste juhte osa võtma ja asjast rääkima.
... lõpetuseks, aitäh kõigile! Tegite minu esimese nädala põnevaks ja rõõmsaks. Ma pole kunagi siit ära käinud!
Jäljed
Tagasi Roosna-Allikul endast jälgi jätmas!
Kui aasta alguses Järvamaalt lahkusin, tundsin südames rahutust, kuid ometigi ootusärevust. Raske südamega sai mindud, sest nn "loog oli lahti" ja tegemist jagus küllaga. See kõik jäi minusse pakitsema. Ministeeriumis olid ees ootamas toredad inimesed, rahutus hetkeks kadus. Osakonnajuhataja Einike lahkus esimesena - aprillis ja hakkas juhtima Tallinna Linnavaraametit. See oli nii ootamatu, et süda pidi seisma jääma. Ja nii see pakitsus järjest suuremat valu tegema hakkaski. Miks küll? Kas asi on minus? Kindlasti nii minus kui ka muus: ma tundsin, et tööasjad ei jookse ega edene nii nagu tahaks, info oli kaootiline ja tööülesanded ebamäärased. Täna tean täpselt, mida tähendavad suure organisatsiooni juhtimisvead. Igatahes püüdsin mida ma püüdsin, kuid sellist minekut nagu KOVis ei saanud saamagi.
...ja inimesed vs linnainimesed - enamsus ei tea su sees olevast valust midagi , hullem veel, nad veel süvendavad seda.
Mina - tõmbasin küüru selga nagu väike Müü ja hakkasin mõtlema kohast kuhu kuulun. Igal päeval keerlesid silme ees vana Purdi allee, allikaala koos selle peal hõljuva udulooriga (see on siis, kui vesi on soojem ja õhk läheb järjest külmemaks), luigeparv lõigatud kõrrepõllul oma asja ajamas ja inimesed... Paljugi veel, igal päeval uus mõte, mida kõike veel ... Mõtteist polnud puudust. "Maakas" mõtlein ja täiega. Nii ongi - igal inimesel on oma koht, mis kallis ja omane. "Üks paigake siin ilmas on" ...
Egas ma nii lüürik kah pole, aga tore on tagasi olla:) Tundub, et nagu polekski käinud, aga ehk peakski käima, et teada saada, kui läbi naha ei tunneta, seda oma KOHTA!!!
Kui aasta alguses Järvamaalt lahkusin, tundsin südames rahutust, kuid ometigi ootusärevust. Raske südamega sai mindud, sest nn "loog oli lahti" ja tegemist jagus küllaga. See kõik jäi minusse pakitsema. Ministeeriumis olid ees ootamas toredad inimesed, rahutus hetkeks kadus. Osakonnajuhataja Einike lahkus esimesena - aprillis ja hakkas juhtima Tallinna Linnavaraametit. See oli nii ootamatu, et süda pidi seisma jääma. Ja nii see pakitsus järjest suuremat valu tegema hakkaski. Miks küll? Kas asi on minus? Kindlasti nii minus kui ka muus: ma tundsin, et tööasjad ei jookse ega edene nii nagu tahaks, info oli kaootiline ja tööülesanded ebamäärased. Täna tean täpselt, mida tähendavad suure organisatsiooni juhtimisvead. Igatahes püüdsin mida ma püüdsin, kuid sellist minekut nagu KOVis ei saanud saamagi.
...ja inimesed vs linnainimesed - enamsus ei tea su sees olevast valust midagi , hullem veel, nad veel süvendavad seda.
Mina - tõmbasin küüru selga nagu väike Müü ja hakkasin mõtlema kohast kuhu kuulun. Igal päeval keerlesid silme ees vana Purdi allee, allikaala koos selle peal hõljuva udulooriga (see on siis, kui vesi on soojem ja õhk läheb järjest külmemaks), luigeparv lõigatud kõrrepõllul oma asja ajamas ja inimesed... Paljugi veel, igal päeval uus mõte, mida kõike veel ... Mõtteist polnud puudust. "Maakas" mõtlein ja täiega. Nii ongi - igal inimesel on oma koht, mis kallis ja omane. "Üks paigake siin ilmas on" ...
Egas ma nii lüürik kah pole, aga tore on tagasi olla:) Tundub, et nagu polekski käinud, aga ehk peakski käima, et teada saada, kui läbi naha ei tunneta, seda oma KOHTA!!!
Subscribe to:
Posts (Atom)