Jäljed

Tagasi Roosna-Allikul endast jälgi jätmas!
Kui aasta alguses Järvamaalt lahkusin, tundsin südames rahutust, kuid ometigi ootusärevust. Raske südamega sai mindud, sest nn "loog oli lahti" ja tegemist jagus küllaga. See kõik jäi minusse pakitsema. Ministeeriumis olid ees ootamas toredad inimesed, rahutus hetkeks kadus. Osakonnajuhataja Einike lahkus esimesena - aprillis ja hakkas juhtima Tallinna Linnavaraametit. See oli nii ootamatu, et süda pidi seisma jääma. Ja nii see pakitsus järjest suuremat valu tegema hakkaski. Miks küll? Kas asi on minus? Kindlasti nii minus kui ka muus: ma tundsin, et tööasjad ei jookse ega edene nii nagu tahaks, info oli kaootiline ja tööülesanded ebamäärased. Täna tean täpselt, mida tähendavad suure organisatsiooni juhtimisvead. Igatahes püüdsin mida ma püüdsin, kuid sellist minekut nagu KOVis ei saanud saamagi.
...ja inimesed vs linnainimesed - enamsus ei tea su sees olevast valust midagi , hullem veel, nad veel süvendavad seda.
Mina - tõmbasin küüru selga nagu väike Müü ja hakkasin mõtlema kohast kuhu kuulun. Igal päeval keerlesid silme ees vana Purdi allee, allikaala koos selle peal hõljuva udulooriga (see on siis, kui vesi on soojem ja õhk läheb järjest külmemaks), luigeparv lõigatud kõrrepõllul oma asja ajamas ja inimesed... Paljugi veel, igal päeval uus mõte, mida kõike veel ... Mõtteist polnud puudust. "Maakas" mõtlein ja täiega. Nii ongi - igal inimesel on oma koht, mis kallis ja omane. "Üks paigake siin ilmas on" ...
Egas ma nii lüürik kah pole, aga tore on tagasi olla:) Tundub, et nagu polekski käinud, aga ehk peakski käima, et teada saada, kui läbi naha ei tunneta, seda oma KOHTA!!!